Landscapes In Motion: Exploring the Impact of Platform Mobility Services on Urban Spaces, The Case Study of Groningen

The rising digitalisation of the city and society is causing significant changes in urban space. Digital service providers are increasingly operating in both the physical and virtual domains of the city, affecting how urban landscapes are viewed, used, and perceived. The ever-increasing demand and availability of commodities, regardless of location or time, influence the composition of the workforce in urban areas, shape the nature of labour, and determine who flows through public spaces, thus positioning us as “active receptors” and reshaping our experiences. This shift also highlights who has access to certain areas and when introducing the concept of “taskscape.” However, Accessibility to digital services and offerings is limited. Only those with the requisite hardware and software, as well as the necessary financial resources, can use delivery services. Simultaneously, businesses are making extensive use of public space, imposing, and changing it into an exclusive parking and distribution zone. From the perspective of service firms, public space is transformed into a value-creation platform and exists only as a function of the time it takes to go through it. This research discusses the perception of the landscape in relation to digital infrastructure within three platform trajectories: life extension, network accumulation and landscape cognition. Concluding with a set of recommendations; a participatory process designed to enhance the digitally mediated urban landscape, by insights from the people-centred explorative method.

Linnade ja ühiskonna kasvav digitaliseerimine põhjustab olulisi muutusi linnaruumis. Digiteenuste pakkujad tegutsevad üha enam nii linna füüsilises kui ka virtuaalses ruumis, mõjutades seda, kuidas linnamaastikke vaadatakse, kasutatakse ja tajutakse. Kaupade pidevalt kasvav nõudlus ja kättesaadavus, sõltumata asukohast või ajast, mõjutab linnapiirkondade tööjõu koosseisu, kujundab töö olemust, määrab, kes liigub avalikes ruumides, paigutades meid seeläbi „aktiivseteks vastuvõtjateks“ ja kujundades ümber meie kogemused. See muutus rõhutab ka seda, kes ja millal pääsevad teatud piirkondadesse, tutvustades „ülesandemaastiku“ kontseptsiooni. Siiski on juurdepääs digiteenustele ja pakkumistele piiratud. Tarne teenuseid saavad kasutada ainult need, kellel on nõutav riist- ja tarkvara ning vajalikud rahalised vahendid. Samal ajal kasutavad ettevõtted ulatuslikult avalikku ruumi, muutes selle eksklusiivseks parkimis- ja jaotusalaks. Teenusepakkujate vaatenurgast muudetakse avalik ruum väärtusloome platvormiks ja see eksisteerib ainult funktsioonina ajast, mis kulub selle läbimiseks. See uurimus käsitleb maastiku tajumist seoses digitaalse taristuga kolme platvormi trajektoori raames: eluea pikendamine, võrgustike kuhjumine ja maastiku tunnetamine. Lõpetuseks pakutakse välja soovituste kogum; osalusprotsess, mis on mõeldud digitaalselt vahendatud linnamaastiku täiustamiseks, kasutades inimesekeskset uurimismeetodit.