Small mammals and the lesser spotted eagle in ecotones : a case study on predator-preyhabitat relationships in agricultural landscape

Nowadays, agriculture and other land uses have a crucial role in protecting different habitats and biodiversity. Forest/farmland edges are one source of biodiversity in agricultural landscapes. Trophic relationships have an essential position in species’ ecology. Predator-prey relationships is a well-studied model system providing ample information on ecosystem functioning. It is less common to analyse trophic interactions in the context of landscape composition, whereas preservation of biodiversity and species conservation should be associated with habitat conservation and, therefore, maintenance of ecosystem functioning. In this study, spatial and temporal landscape-prey-predator relationships were explored in a model system composed of the generalist avian predator and its various prey animals in non-intensively managed farmland. The aims of the thesis were to find out predator-prey-habitat relationships in agricultural landscapes between small mammals and the lesser spotted eagle and to give practical suggestion for agricultural land use to maintain biodiversity with agriculture. The species richness and abundance of small mammals were higher in ecotones and grasslands than elsewhere in the agricultural landscape. The positive edge effect was the strongest next to grasslands. The lesser spotted eagle preferred to forage near ecotones and, hence, in complex agricultural landscapes. Lesser spotted eagles preferred to hunt close to patch edges but avoided roads. A larger area of open habitats increased the abundance of small mammals in the landscape and diet of the lesser spotted eagle. Higher landscape diversity was reflected in a more diverse diet, i.e. higher proportions of alternative prey in the diet. It is essential to continue studying landscape-prey-predator relationships to get more detailed area-specific information and to be able to give practical suggestion for agricultural land use to maintain biodiversity with agriculture.

Tänapäeval on tähtis, et põllumajandus säilitaks ja kaitseks looduslikku mitmekesisust. Metsa- ja põllumajandusmaa servaalad on bioloogiliselt mitmekesised piirkonnad. Ökoloogias on tähtsal kohal troofilised sidemed, kusjuures saakloomade arvukus määrab omakorda teiste loomade sigimisedukuse ning leviku. Kiskja-saaklooma uurimustesse ei ole seni kuigivõrd kaasatud maastikuelemente, mis aitaksid märgatavalt kaasa loodushoiu planeerimisele ning jätkusuutlikumale põllumajandusele. Uurimistöö eesmärk oli uurida kiskja-saaklooma-maastiku seoseid väike-konnakotka ja tema saakloomade näitel, kes on eelkõige levinud põllumajandusmaastikel, ning selgitada, kuidas säilitada bioloogiline mitmekesisus põllumajanduses. Kiskja saakloomi pisiimetajaid püüti metsades, viljapõldudel ja rohumaadel. Suurim pisiimetajate arvukus ja liigiline mitmekesisus tuvastati servaaladel ning rohumaadel. Väike-konnakotkas eelistas jahti pidada servaalade läheduses mitmekesisel põllumajandusmaastikul, samuti metsaservades, vältides samas teid ja inimasustust. Suuremad avatud alad, nt püsirohumaad suurendasid pisiimetajate rohkust maastikus ning ühtlasi väike-konnakotka saagi hulgas. Mitmekesisem maastik kajastus rikkalikumas saagis. GPS-saatjatega väike-konnakotkaid ja rajakaameratega varustatud kotkapesi jälgides on võimalik leida seoseid saakloomade ja maastikuelementide vahel. Väga oluline on detailsemate andmete kogumiseks jätkata kiskja-saaklooma-maastiku seoste uurimisega ja võtta seejuures arvesse piirkonna eripärasid. Seeläbi on edaspidi võimalik anda põllumajanduses soovitusi, kuidas säilitada bioloogiline mitmekesisus.