The influence of aural sense on landscape perception

Английский. As landscape architecture has turned more and more into a visual art instead of concentratingon offering a full experience through several senses, this work is written in order to remindthe architects and designers, that the world is perceived in a multisensory way. The subjectfieldof this thesis focuses on the influence of the aural sense on landscape perception, mainlybecause the soundscapes of modern cities are becoming duller and more identical everywhere,but little is done against it. Sound levels have for centuries been regulated, using measurednumeral factors, mainly describing noise annoyance levels to make the environment morecomfortable for the user. Perception, however, is a personal and subjective matter, impossibleto measure in objective means. In order to create viable designs designers have to understandthe link between man and environment, and not only concentrate on the measurable values.The current work consists of, firstly, a theoretical part on theory of soundscapes and soundperception. The second half of this thesis concentrates on an on-site experiment. Thesoundwalking method together with an on-site interview was chosen for data collecting.Technically it is a walk on a previously fixed route, carried out in order to determine what onecan tell about his/her surroundings based on the sounds heard. The test subjects were told todescribe their perceptions of the surrounding soundscape; in order to provoke them to usehearing, the visual sense was blocked using a blindfold on the sighted people; four blindpeople were participating as well. The soundwalks were recorded, transcribed, connected tocertain sections of the trail and finally analysed.The results show that soundscape perception is a complex phenomenon, largely influenced bytwo factors: expectation and previous knowledge, both compared to the sounds audible atsome point, as a basis for evaluation. Blocking off the visual sense had an obvious impact onsoundscape perception: people started to hear the environment, instead of seeing it, which wasunusual, as parks are mainly visited with other purposes. Interesting is that the sighted tried tomatch the sounds with their previous visual mind-maps, even when they could not seeanything, but mostly failed in space description and concentrated on naming the sounds. Theblind however were able to identify the characteristics of a space quite accurately. Most of thepreviously set hypotheses found confirmation, but as the number of test subjects was rathersmall, a more large-scale survey on any of these would be possible. The given method couldalso be used in different settings of an urban soundscape.

турецкий. Selle asemel, et keskenduda kompleksse, kõigi meeltega tajutava kogemuse loomisele, onmaastikuarhitektuur muutumas üha enam vaid visuaalset elamust pakkuvaks kunstisuunaks.Niisiis on selle töö ülesandeks meenutada, et inimene tajub maailma samaaegselt läbi mitmemeele. Käesolev töö keskendub peamiselt kuulmismeele mõjule maastiku tajumisel, kunatänapäeva linnade helimaastik on kõikjal muutumas üha igavamaks ja ühetaolisemaks; sellevältimiseks on aga vähe ära tehtud. Juba sajandeid on helitaset reguleeritud peamiseltmõõdetavaid numbrilisi väärtusi kasutades. Taju on aga personaalne ning subjektiivne nähtus,mida on võimatu objektiivsetesse raamidesse suruda. Loomaks elujõulisi kujundusi peavaddisainerid mõistma sidet inimese ja keskkonna vahel, mitte keskenduma vaid numbritele.Käesolev töö koosneb esmalt teoreetilisest osast, mis käsitleb helimaastike teooriat ja helitajumist, teine osa keskendub aga kohapealsele katsele. Andmekogumise meetodiks olihelikõnd koos kohapealse intervjuuga. Tehniliselt on tegemist jalutuskäiguga, mis viidi läbikindlaksmääratud rajal, et teha kindlaks, mida inimene helide põhjal ennast ümbritsevakeskkonna kohta järeldada suudab. Katsealustel paluti oma taju helidel põhinedes kirjeldada.Vältimaks nägemismeele domineerimist blokeeriti see silmaklappe kasutades. Lisaks osaleskatses ka neli pimedat katsealust. Helikõnni tulemused salvestati, pandi ümber kirjalikkuvormi, ühendati kuuldud helid vastavate rajasektoritega ja lõpuks analüüsiti saadud tulemust.Tulemustes ilmnes, et maastikutaju on keeruline protsess, mida mõjutavad suuresti kaksfaktorit: ootus ja varasem kogemus; mida võrreldakse alateadlikult hetkel kuuldavatehelidega, hindamaks kuuldava heli kvaliteeti. Nägemismeele blokeerimine mõjutas katsetulemust: maastiku vaatlemise asemel hakati seda kuulama; see oli ebatavaline, kuna parkekülastatakse harilikult teistel eesmärkidel. Kuigi katsealuste nägemismeel oli piiratud, üritasidnad siiski kuuldud helisid võrrelda varasema visuaalse mälupildiga; sealjuures ei suudetudenamasti ümbritsevat keskkonda kirjeldada, ning piirduti helide nimetamisega. Pimedadkatsealused seevastu olid võimelised helide põhjal ümbritsevat ruumi küllaltki täpseltkirjeldama. Enamus eelnevalt seatud hüpoteese leidis katse käigus kinnitust, aga kunakatsealuste arv oli küllaltki tagasihoidlik, on nende edasine suuremaskaalaline uurimine mitteainult võimalik vaid ka vajalik. Töös kasutatud meetodit saaks kasutada ka teistes linnaleomastes helikeskkondades.