Looduslikkuse taastamise katseala uuringu jätkamine Karula rahvuspargis : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 1. juulil 2014. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/184-3/2014 lõpparuanne

Uurimuses kasutatud taastamise proovialade puistuid mõjutas enam teostatud taastamisvõte võiselle puudumine. Suurem häil vähendab puistu rinnaspindala, tagavara ja täiust. Reservaadipuistut iseloomustasid suuremad puud, hõredam esimene ja tihedam teine rinne, mis oniseloomulik loodusmetsadele.Loodusliku uuenduse tekkel on oluline osa valgustingimustel. Tulemustest selgus, et rohkemlooduslikku uuendust on tekkinud ülepõletatud häiluga proovialal, mis on uuenenudvalgusnõudlike liikidega nagu harilik mänd ja kask. Teised alad on uuenenud peamiselt kuusega.Enim kuuse looduslikku uuendust on reservaadi proovialal, mis on edukalt uuenenud ka teistepuuliikidega nagu harilik tamm, harilik haab, harilik vaher ja harilik pärn.Lamapuitu esines kõige rohkem reservaadi proovialal, mis on tingitud looduslikust arengust.Taastamise proovialadest eristus lamapuiduga prooviala, kus oli lamapuitu teiste aladegavõrreldes rohkem.Suurima soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisusega oli reservaadi prooviala, milleindikaatorliikideks olid soontaimed, mis eelistavad varjulisi kasvukohti nagu harilik jänesekapsasja harilik jänesesalat, aga ka III kaitsekategooria alla kuuluv roomav öövilge. Reservaadiproovialaga sarnaneb soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisuse poolest ülepõletatud häilugaprooviala, mille indikaatorliikideks on valguslembesed soontaimeliigid nagu harilik vaarikas jasookask. Kõige vähem soontaimi esines kontrollalal. Sammalde osas oli liigirikkaim ülepõletatudhäiluga prooviala ning see erines oluliselt kontrollalast ja lamapuiduga proovialast, kussamblaliike esines kõige vähem. Indikaatorliikide analüüsi käigus tulid olulised kolmsammaltaimede indikaatorliiki: ülepõletatud häiluga proovialal erilehine kammtupik, põletatudokstega proovialal soovildik ja lamapuiduga proovialal kaunis narmik. Suurim samblike liigirikkusja mitmekesisus esines põletatud okstega proovialal, ülepõletatud häiluga proovialal ja reservaadiproovialal. Neist erines oluliselt häiluga prooviala, kus esines kõige vähem samblikuliike.Proovialadel registreeriti järgnevad haruldased samblikuliigid: Absconditella lignicola, Grayporosamblik, lehvik-porosamblik, Hertelidea botryosa, Friesi soomussamblik, Micarea elachista,Micarea melanobola, Micarea misella ja Xylographa parallela. Registreeriti ka üks Eesti IIkategooria looduskaitse alla kuuluv männi- soomussamblik, kaks vääriselupaiga indikaatorliikikahvatu varjusamblik ja soomus- varjusamblik ning Eesti punasesse nimestikku kuuluv lihakarvaporosamblik. Vanadele metsadele iseloomulikke samblikuliike esines kuus: habesamblik, hallterasamblik, jalgsamblik, narmassamblik, soomussamblik ja varjusamblik. Indikaatorliikide analüüsiga eristus 8 samblaliikide indikaatorit nagu kähar- porosamblik, kilpsamblik ja sagrispõdrasamblik, neist kõik on iseloomulikud reservaadi proovialal.Reservaadi prooviala ja ülepõletatud häiluga prooviala erinevad enam teistest proovialadestuuritud andmete põhjal. Taastamisvõtetest omab olulisemat mõju suurema läbimõõdugaülepõletatud häilu rajamine, seda eelkõige loodusliku uuenduse seisukohalt ning alustaimestumitmekesisuse osas.Kuna metsas toimuvad protsessid leiavad aset ajapikku on vajalik ka alade pikemaajalinejälgimine, et saada infot, kas ja kuidas taastamistegevused mõjutavad proovialasid looduslikkusepoole.